EESTI VASTLAPÄEVAKOMBESTIK

Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Et piim oli lahti läinud, hakati liha asemel rohkem piimasööke ja võid sööma.

Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud – muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama.

Seajalgadest jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla – see pidi sigade kasvule hea olema. Kontidest tehti ka vurre. Vurritamisel arvatakse olevat algselt olnud maagiline funktsioon.

Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati terve aasta otsa raasukesi igale poole tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse.

Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak. Lisaks lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid.

Vastlapäev oli paljuski naiste püha; naised käisid sel päeval kõrtsis linapikkust joomas. Seda joodi enamasti otse pudelist – siis sai ikka pikka voolu, mis pidi taas linadele lisakasvu andma.

Vastlapäeval ei tohtinud toas tuld üles võtta. Arvati, et vastlapäeval peab valgega magama minema, muidu ei saada suviseks kiire-ajaks oma und täis magatud. Vahel köeti hoopis saun üles ja noored istusid seal koos.

Et vastlapäev on noore kuu aeg, siis niideti sel päeval lambaid või lõigati lammastel vähemalt tukad ära – see pidi selle ära hoidma, et nõiad ei saanud öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama. Teati ka rääkida, et kui keegi vastlaööl endale üheksast laudast villa toob ja sellest siis kindad koob, võib ta neid kindaid kandes astuda ükskõik missuguse kohtu ette ükskõik mis jutuga ja alati õiguse saada.

Veel keerati pihlakaokstest kaar ja aeti loomad ning mõnel puhul ka inimesed sealt alt läbi kõndima.

Mõnedes paikades oli kombeks ühiselt valmistada Metsik – õlgedest inimesekuju, millele riided (vaheldumisi üks aasta naise-, teine aasta meheriided) selga pandi. Metsiku sisse peideti ja mõeldi kõik halvad asjad, mis siis erilise loitsuvööga õlenuku sisse hoolsasti kinni seoti. Pärast viidi see kuju külast suure kisaga välja metsaveerde või selleks püsti aetud posti otsa ja pandi põlema. Hiljem püüti põlenud jäänuste järgi vaadata, millest lahti saadi ja mis uuesti välja pääses või siis hävimata jäi.

Kui vastlapäev sattus hästi noorde kuusse, siis öeldi, et see on “nõrk vastel”. See lubas varajast kevadet. Kui kuu juhtus olema veel noorem kui kolm päeva, siis pidi eriti hea vilja-aasta tulema. Samamoodi ennustas vastlatuisk head viljasaaki ja palju marju.

Naised uskusid, et kui vastlakuu laseb ennast vaadata, siis saab tema käest endale aastaks ilu ja tervist nõutada. Juukseid kammiti hoolega. Usuti, et kui tüdruk läheb vastlapäeva öösel ristteele, teeb lume sisse hernestest risti ja selle kohal kükitades häda teeb, võib kutsuda välja Vanatühja, kes sellise teo peale igasuguse soovi võis täita.